kolmapäev, 6. detsember 2006

ära kutsu kurja karja

vot nii juhtuski... vaevalt olin siin blogis iiveldusest juttu teinud, kui ise poodi coca-cola järgi läksin.. eilne päev möödus voodis pikali, koolat lürpides... nii paha oli olla ja palavik aina tõusis. tänaseks õnneks kõik korras - arvatavasti toidumürgitus (lase veel mehed pliidi äärde :D )

Armas - Kassu usub vist tõsimeeli pai ravitoimesse ja peale-puhumise valuvaigistisse. Niikui kuskil mänguhoos kopsti saab vastu kapinurka või aknalauda, jookseb minu juurde, pistab näpu suu ette ja nõuab, et ma peale puhuksin.. väikeste laste juures on see vist üsna tavaline aga minumeelest on see üliarmas... Kui me vaid ise ka usuksime, et pai hingevaeva ravib...

3 kommentaari:

Annu ütles ...

aga see on ju teada-tõestatud, et need, kellel kallid olemas, on pikaealisemad, või oli see tervemad:)

Anonüümne ütles ...

milla, beibi, millal?

Katja ütles ...

no, kallisid-musisid-paisid sellele väänikule jagub :D ja elis: kui tahad tule alati, ma ootan aken avali või lenda lenda kasvõi läbi telekanaliii :D