Algas üsna ootamatult.. lasteaia kevadpeol, õigemini selle järgselt hakkas Kasparil korraga väga halb.. 5. aprill õhtul kadus tal söögiisu ja tõusis palavik, mingiks hetkeks oli olukord juba nii kehv, et isegi vesi ei püsinud sees, kummelitee oksendas ka välja. (Selge, kõhuviirus!- turgatas pähe) aga kui "kõhuviirus" sedavõrd ägenes, et pidime kiirabi kutsuma, olin juba päris mures... Kiirabi meedikud ei osanud muud välja pakkuda - kui veel ühe päeva oksendab, läheb tilgutite alla. Ja nagu võluväel, kolmas päev küll väga kõhust lahti aga oksendanud ei olnud.. siis läks rütmi - 2 päeva oksendamist ja kolmas päev kõhulahtisus - jälle oksendamist ja jälle kõhulahtisust. Kaspar oksendas paariminutiliste vahedega ööpäevaringselt, nii käis voodipesu korduvas pesus ja poiss ise samuti öösel vannis. Päeval oli ta nii loid, et juba vaadates tuli endal pisar silma.. haiguse nimetust ei osanud arstid anda.. oligi lihtsalt seedehäired ja infektsioon.. Möödus see vaegus sama ootamatult, kui tuli 13. aprillil. Lasteaias tagasi 16.ndast. Kogu see vahepealne osa on jäänud nagu mustaks laiguks - ma ei mäleta kas ja mida ma ise samal ajal tegin... Loodan vaid, et mu lähedased ja ka ma ise seda uuesti läbi elama ei peaks.
Kaspar hakkas jälle enamvähem sööma. Mina hakkan ka inimese nägu saavutama.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
2 kommentaari:
Oh kui hulllud lood teil.Aga tore ,et möödas .Jaksu teile.
Killukalli
tänud :)
oleks endal halb olnud, oleks ajanud ehk toidumürgituse-magnettormi või mille iganese kaela ja vaikselt ära kannatanud aga kõige valusam on vaadata, kui lapsel on valus ja ise kuidagi aidata ei suuda... õnneks see nüüd möödanik ptüi-ptüi-ptüi
Postita kommentaar