kolmapäev, 19. september 2007

Kui ma ükskord külla lähen...

sageli kutsutakse ootamatult külla. Kohe nii ootamatult, et pole aega poestki läbi lipata ja rullbiskviiti või kooki kaasa krabada. Tegin siis selliseks puhuks külakosti-ehte. kee koogi asemel kinkimine aitab kindlasti ka figuuri (viguri) jälgimisele kaasa :)

Mõni kee võib kodus ikka tagavaraks olla.. nagu postkaardidki - alati meisterdan mõne varuks.. nii igaksjuhuks, kui "sellel" hetkel tõepoolest pole mahti kleepima-lõikuma hakata.

Ja kui ma juba helmekarbi välja vedasin, valmis üks "kala-ripats"


no.. ja üks "hipikas" tuli ka :) Hipikaks kutsub neid mu ema oletades, et selliseid korrapäratuid keesid vaid hipid kannavad.. mina näen siingi mingisugust korrapära - kasvõi korrapärane korrapäratus :)

hipika värvivalik on inspireeritud sügisest ja nendest paarist päikesejänkust, kes täna pärastlõunal aknast sisse piilusid

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

"Hipikas" on väga meeleolukas ja.... ohhooo, kui lahe "Suursilm-kalake" !

Sant.