nukrad toonid öös ja päevas..

Kirjutasin ka eelmisel aastal oma blogisse nii:
Ja keset pruuni talve,
mis on nii lohutu
su naeratus on valge
hei-hoo hei-hoo,
et meenutada talle -
õnne, mis tohutu
on aega leida tal veel
hei-hoo hei-hoo

ja nii mõtlengi. et .. talve polegi. Keset jaanuarit on väljas 2-3 kraadi külma, lund pole ollagi, aina sajab vihma.. puudel pargis on pungad okstel. metsas kasvavad kukeseened.. Kõik on hullud. Elurütm on nii kiireks läinud, et loodus võtab päälinnast malli. Kogu selle virr-varri sees piisab ühest hetkest.. ühest sõnast või puudutusest ja aeg jääb seisma. Ma nägin täna kuidas veetilk kukkus aegluubis.. Kas aeg jäi seisma või olen ka mina kiirest elutempost haaratud. Nii haaratud, et miski normaalsel tempol toimuv tundub ühekorraga aegluubis?

Vastu tulevad, mööda lähevad
inimesed ja hetked lähedad
suud soojad ja laulud kähedad
hei-hoo hei-hoo

"Sõbrad, mida tähistate?" "Elu."